30.06.2009

Galinichta! elik tere õhtust

Üritan siis üle pika aja jälle midagi kirja panna. Esimene asi on muidugi see, et meil on nüüd korteris internett. JEEE! Aina enam saab uusi ja häid, tasuta , asju. Nagu näiteks nett. Jama on muidugi selles, et ühendus on hetkel veel kehvavõitu. Katkeb ära. Aga ehk on asi selles, et Chris teeb mingisuguseid ümberkorraldusi ja alles sätib netti üles. Ma ei teagi.
Mis siis uut. Üleile käisime siis natukeseks Guabas Bob Marleyt kuulamas ja jutustamas. Peale minu ja Heleni olid seal ka Adam, meie töökaaslane baarist – Christian ja tema kaks sõpra. Muusikatudeng Tony ja teine mingisugust insenäriasja õppiv Chris. Ma nende päris nimesid muidugi ei suuda öelda, kuna need on kreeka keelsed ja ma ei mäleta neid. Igatahes oli nende nime lõpus S, nii nagu enamustel küproslastel. Christian ise õpib ka mingisugust materjaliteadust Roomas ja on kohalik. Kuigi ta isa on Itaaliast ja ema Küproselt. Peale mõningast pläkutamist ja jutustamist ning kalli endise klassiõe Lauraga kohtumist (kes töötab Guabas ja elab Küprosel püsivalt) otsustasime minna sööma. Läksime Tony autoga siis vanalinna. Käisime vaatasime sadamat ja nad näitasid meiel vanalinna. Maandusime ühes prantsusepärases pannkoogi kiirsöögikohas kus sõime imemaitsvaid šhokolaadi ja küpsisepuruga täidetud pannkooke. Seejärel tõid nad meid koju ja otsustasime, et järgmisel päeval teeme grilli.
Pühapäev oli tööl ikka ja jälle täielik hullumaja. Muudkui jooksed ringi. Mulle meeldib! Aga õhtul kuskil kell 10 tulid siis Christian ja Chris meile. Lilli küll oli tööl – kahju! Kogu protsess oli päris naljakas. Kuna meil endal grilli ei ole, siis olid nad ostnud ühekordseks kasutamiseks mõeldud grilli ja me asjatasime sellega. Tossas küll alguses nagu meeletu, kartsime, et kohe saadetakse meile tuletõrje. Aga nagu küproslastele ikka kohane, siis keegi meie pärast liialt ei pabstanud ja tuletõrjujaid ukse taha ei ilmunud. Mida me siis sõime; nii nagu nad ise ütlesid, siis Küprose rahvustoite. Sain siis ka teada mis see on. Nemad nimetavad grillliha, kitsejuustu ja pita-leiba oma national foodiks. Kõige seda muidugi grillituna. Toit oli imememaitsev ja seltskond meeldiv. Pärast õgimist käisime meres ujumas. Väga fun! Umbes kell 01:30 ühines meiega ka Lilli. Tulime korterisse tagasi ja varsti saabus ka see aeg kui tuli magama minna. Kuna mina olin ainukene õnnleik, kes pidi täna tööle minema. Küll õnneks alles 12-ks.
Olin hommikul täielik laip. Nimelt sain magada ju ainult 4 tundi. Kuid nii imelik kui see ka ei oleks, siis need päevad kui ma olen väsinud saab tööl alati meeletult palju nalja. Nimelt oli ka Georg täiesti magamata ega seisnud vaevalt püstigi. Ja Vasilis ja Harris (superviisorid) olid samuti ülemeelikus tujus. Koguaeg käis ilkumine, näpistamine ja naljatamine. Kui kell sai umbes pool kolm läks lahing lahti. Kuna nädala esimesel poolel lähevad kõik kohad kell 14:00 kinni, siis otsib rahvas endale koha kuhu maanduda. Ja nii sai kogu alumise korruse saal umbes 15 minuti jooksul rahvast pungile täis. Ja me olime saalipeal ainult kahekesi. Adam tormas samal ajal rannas. Kuna ühed kiendid kellelt ma tellimuse võtsin olid otsustanud hoopiski randa kaduda ja meil ei olnud aimugi kuhu, siis läks Georg kandikuga neid randa otsime umbes 5-ks minutiks. Nii ma siis jooksin ühe laua äärest teie ja võtsin 5 minutiga kõigilt tellimused.. no umbes 15-lt laualt. Mu paber oli paksult täis. Siis põgenesin baari ja hakkasin neid sisse toksima. Georg jõudis peale tulutut otsingut tagasi ja hakkas tellimusi laiali jagama. See oli õudne. Harris ja Vasilis muutkui tegid tellimusi ja meie muudkui jooksime. Crazy!!! Aga hakkama saime. Suureärane tiimitöö. Täna sain hommikul ühelt kliendilt 5 euri tippi ja mille eest veel. Ta küsis, et mis kell ta peab nädalavahetusel randa tuleme, et saada rannatoolile kohta. Ma olin siis lahke ja läksin rannatoolionult seda küsima. Võtsin kellaajad ka, et kaua toole üldse laenutada saab ja viisin selle paberil kliendile. Muidugi nad tellisid ka 4 kokteili ja siis onu küsis, et kas teil on siin Küprosel kombeks tippi ka jätta. Ma vastasin selle peale, et kui soovi on siis ikka ja tavalislet kui ikka väga hea teenindus on, siis saab umbes 2 euri tippi ühe laua kohta. Onu siis andis raha arve eest ja viskas 5 eurise ka. Kuna ma käisin lauas 2 korda tellimust võtmas. Alguses tahtis mulle veel 10 euri anda. Ma oli imestusest pikali kukkumas. Ma saan aru, kui antakse nii palju tippi, kui klient on tõesti terve päeva kohvikus istunud ja teinud 300 eurise arve (nagu nädalavahetusel üks laud) aga ainult poole tunni eest anda nii palju. Tõesti üllatus. Samas Vasilis ilkus ka mu kallal, et mida sa Caroline nende klientidega teed. Tema sõnul kliendid ikka tulevad ja küsivad, et kus see Caroline siis täna on, kui mul vaba päev on olnud. Tema sõnul olevat mul väga hea teenindus ja, et meil on kliente, kes ainult minu pärast seal käivad. No olgu siis. Eks ma saan aru, ka , et nende jaoks olen ma ikka paras eksootika. Helen veel enam – heledapäised ja –silmsed põhjaeurooplased. Ja tõepoolest, mulle meeldb klientidega paar sõna juttu vesta, neile naeratada ... .....eks kliendid on korduvalt öelnud, et kuidas sa alati nii heas tujus oled ja koguaeg naeratad. ... ma ei teagi kuidas seda seletada. Päike vist. Ja ma saan aru, et tegu on ikkagi meessoost klientidega... aga no kui ma sellega rohkem raha saan, kliendid on rahul ja bosside jaoks oln ka hinnas, siis ma võin ju natukene ülepakutult meeldiv olla.
Eriti ülbe jutt ju ! Ma tean ise ka, aga tõstab ikka enesehinnangut küll...
Sellega seoses üks naljakas juhtum ka. Meile on tekkinud üks püsiklient. 31 aastane advokaat, kes seetõttu, kuna ta on FIE saab oma tööaega ise teha ja veedab päevad meil Flos koos oma sõpradega istudes. Kellest üks on ka vist advokaat ja teine on poliitikas. Nii siis ma vahtasin neil tuhatoosi ja see tüüp hakkab sõbrale rääkima, ise samal ajal oma pastat süües, et tead, see Caroline on nii tore tüdruk. Tal on suurepärane iseloom ja kui ta tahab siis ma olen nõus temaga kohe abielluma. Talle ei pidavat kohalikud tüdrukud meeldima nende olemuse pärast. Pöördus minu poole, et kas ma tahan temaga abielluda ja Küprosele elama tulla. Ma selgitasin, et mul on poissõber Eestis ja seepeale oli ta väga viisakas ja sõnas, et ta austab seda ja ei surgi teemas rohkem. Aga, kui ma ümber peaksin mõtlema, siis ma pean ainult talle ütlema. Kujutage siis ette, et ta ütles ja rääkis seda kõike ise samal ajal pastat süües. Huumor kuubis! Kusjuuress ama tüübiga juhtus veel üks hea lugu. Nimelt on mul nö hüüdnimi : Biscolato Margarita. Ühel päeval läksin sellel advokaadilt küsima, et kas ta soovib veel midagi ja tema ütles selel pealeBISCOLATO MARGARITA. Ma olin üpris segaduses kui ma hakkasin baaris tellimust sisestama. Meil on nimelt selline külm kohvi ja šhokolaadi ning küpsise segu jook, mille nimi on Biscolato Freddo. Sama pakume me ka alkohoolset jooki Margarita. Peale baarmeniga arupidamist otsustasin küsima minna, et kas ta siis tahab ikkagi Biscolato Freddot või Margaritat. Ja tuli välja, et tema arvas, et mu nimi ongi Margarita. Kuna Vasilis kustsub tüdrukudi meil ikka Margaritaks ehk siis lillekeseks. Hahaa! Hea nali! Kõik said kõhutäie naerda. Ja kui tuli välja, et härra advokaat mulle abieluettepaneku tegi oli nalja veel enam. Vasilis arva muidugi, et tegu oleks hea partiiga ja ma peaksin selel peale mõtlema. Tegu oli muidugi naljaga. Proua Biscolato Margariita Advokaadinaine.
Täna ei pidanud isegi eriti kauaks tööle jääma. Kuna kui lähed 12-ks tööle, siis pead tegelikult jääma kuni 20.00-ni. Tegema järgmiseks päevaks settevalmistusi, saali korrastama, laudu ja diivaneid tassima, et need randa retsida ei jääks. Aga kuna Georg pidi Vasilise autoga koju saama ja Adam ei viistsinud niisama koju minna, siis poisid jäid appi ja tegid saali ise korda põhimõtteliselt. Mul ei lubatud laudugi tassida  Pidavat meestest halva mulje jätma, kui tüdruk teeb sama rasket tööd. Sain juba kell 19:00 ära. Tore!
Jõudsin siis koju ja Helen teatas, et meil oli korteris uputus olnud. Nimelt need samad torud, mis meil siin hiljuti ära vahatatai lasevad läbi. Vesi oli juba koridorini jõudnud. Tüdrukud ise olid basseini ääres. Hetkel tilgub toru ikka. Peab Chririle ütlema, et ta oma karvased küproslased siia saadaks. Kraanikaussi ei saa kasutada enam.
Homsest siis nii palju, et juhuse tahtel on minul, Helenil, Lillil ja Gonzol vaba päev ja me otsustasime minna Fasouri veeparki, mis pidavat olema üks suurematest Euroopas. Ma ei teagi, äkki nad reklaamivad ennast ise nii, aga seda on siis homme näha. Peame olema kell 09:00 hommikul valmis. Siis lähme bussiga Fasourise. See asub õnneks ka Limassolis. Kuskil linnapiiril. Peaks olema fun! Gonzol on kõik suured plaanid juba tehtud, et hiljem on meil suur sööming koos hea veiniga. Nooo.. loodame siis.
Ja eile öösel sain oma teiselt poolt naabritega tuttavaks. Kui vasakul elab see Soome mustanahaline Mikko, siis teisel pool on mingisugune ärikas nimega Talal, kes on vist pärit Liibanonist. Tal on siis oma office ja ta elab vist siin. Tundus ausõna tore inimene. Mitte selline nilbik. Aga eks peab ettevaatlik olema. Ta oli ka just seal veepargis käinud ja soovitas soojalt. Ütles, et tal on oma jaht ja kuna ta jalgpalli mängides oma jalga vigastas, siis on tal palju aega ja kui me tahama, siis ta on nõus meiel linna ja saart tutvustama. Eks ole näha.
Hehee.. muideks, mu töökaaslase Christjani sõbra Tony sõbral on ka jaht ja ta rääkis, et me võime ükskõik millal minna tema jahiga sõitma ja grillima. Kuidas nad siin kõik nii rikkad on, mina ei saa aru. Aga kui pakutakse võimalust jahiga sõitma minna, siis ma olen nõus küll. Pealegi, tegu ei ole mõne võhivõõraga. Tony on Christiani hea sõber ja Christianit ma usaldan! Tunnen teda küll alles ühe kuu, aga ta on tore poiss!
Nii palju siis sellest. Eks ma anna teada kuidas veepargis läks. Peab nüüd magama minema. Enam ei jaksa olla!
Kisses!

Biscolato Margarita ehk Karu