Ametlik vabandus siis Lilli ees. Ma ausõna mõtlesin, et Praha lennujaamas on nett... aga ma arvan, et Helen on ainukene kelle arvuti selle sealt tuvastada suudab - mina ei sanud netti ja siis ei viitsinud rohkem blogitada. Rämedalt peab tahtejõudu ikka olema.
Aga tõsi ta on - Eesti internett on SUUREPÄRANE!
No nii.. Viimasel õhtul kui olin käinud Flos ja kõigi oma supervisorite õlal nutnud ja esimest korda elus istunud toolis nagu klient ja Phediasega jutustanud, siis tuli õhtul meie külla veel Gonzales. Väga nukker oli. Suutsin veel isale ostetud imeilusa klaasist tuhatoosi ära lõhkuda... Aga killud pidid õnne tooma. Katkised peeglid aga 7 aastat õnnetut armastust. No ma siis lodan, et klaasist tuhadoosid 7 aastat õnne. Noo Harris tulis siis mingi hetk alla ja ma ehmatasin sellest niivõrd ära, et unustasin oma kitsejuustud külmkappi. (Helen oli nii nummi ja tõi need mule pärast trummi ära). Gonzo tõi kohvri alla... ja siis ma natukene oleksin tahtnud ta õlal veel nutta aga tead noh.. asi hakkab piinlikuks minema juba kui sa nutad terve päeva igal pool.
Sõites lennujaama mõtisklesin taaskord tõsiasja üle, et ma sõidan mööda Küprost ringi ainult siis kui on pime... no ok, üks kord oli valge, kui me Ramonga mägedes käisime :)
Helen ja Harris tahtsid mõlemad autos magama jääda. Harris oli rumala peaga eelmisel öösel mulle lubanud, et ta viib mu lennujaama ära. ja ma päris kohe imestasin, et ta oma lubadusest kinni pidas. Väga kena temast. Aga kuna me olime ärkvel kuskil 7-ni hommikul oli tema laibalaadne olek täiesti mõistetav.
Lennujaamas magasime kõik peaaegu et. Check in pold alanudki. No igatahes.. siis kui oli aeg minna pagasit ära andma tahtsin ma veel natukene nutta. Harris ütles, et poel midagi ja , et se on "up to you" ehk siis olenevalt minust kas me veel kohtume järgmisel suvel v siis mitte. Aga tema olevat Flos ikka edasi. Muidugi tuli enne ära mainida, et ma ei tohiks üldsegi ära minna. Nii kena - nagu ma oleks tahtnud eksole.
Olks... ostsin üüratu hinna eest vett lennuka tax freest - 2 euri. Lennukis sain süüa ja üritasin magada - pointless. ei saa- ei suuda.
Jõudsin Prahasse. Ilms oli märg, lennujaam oli inimtühi, uni oli, külm oli, tahtsin ikka veel nutta. nats läks silm märjaks ka. üritasin netti saada aga ei saanud. siis vaatasin mida rahvas lennujaamas teeb - kõik magavad. loomulikult kell oli ju kuskil 6 hommikul. võtsin siis šhnitti neist ja tõmbasin ka toolile kerra. eelnevalt paigutasin külje alla ühe ajalehe. pompsiku tunne tekkis aga no ükskõik eksole. nii ma suikusin seal siis oma 4-5 tunnikest. ärgates iga poole tunni tagant üles. siis kuskil poo tundi enne lendu mõtlesin, et läheks kontrolliks kas lend läheb ikak samast väravast, mis piletil kirjas. Aga otse loomulikult mitte! Aeg oli ka varasemaks muudetud. on alles tüübid. LILLI - kontrolli lennujamas oma värava numbrit!
Aga hiljaks ei jäänud - keegi mu nime ka ei karjunud kuskilt mikrofonist, nii nagu meil eelmisel korral Lilliga oli.
Lennukis sai süüa. Võikut küll aga see oli päris ok. Üritasin magada - ei tulnud välja.
Jõudsin siis Eesti - külm, pilves aga ROHELINE! Masendus tuli peale. Tahtsin nutta. Nutsin vist ka. Emme, iss ja Paul olid vastas. Paul tõi lilli. tuju läks nats paremaks.
Nonii.. siis oli masendus umbes nädal aega... ja kuna ma ei olnud aklimatiseerunud, siis olin ausalt ka umbes terev nädala justnagu purjus. Mitte kui midagi ei sanud aru.
Nüüd on ok juba :) Elu on siin pääris normaalne. Jahedavõitu ainult.
nonii.... Lilli- paluks teha rohkem sissekandeid!
MUSUD!
Karu
No comments:
Post a Comment